Kurgi kahjuritõrje kasuritega
AUTORIST Artikli on kirjutanud Baltic Agro profiaianduse nõustaja Ingrid Loddes.
Fotol kedriklest kurgitaimel. Foto autor: Tiiu Annuk.
Kurgikasvataja abilised kasvuhoones
Kurk sobib suurepäraselt kergeks vahepalaks soojal suvepäeval. Sama meelt on ka paljud kahjurid, kes arvavad, et kõige mõnusama kõhutäie saab kasvuhoones kurgi lehtedest rakumahla imedes. Selline tegevus aga kahjustab taime ja kui lehtedel maiustajaid on palju, võib kurgikasvataja korralikust saagist vaid und näha.
Siin tulevad appi kasurid, kes aitavad ennetada kasvuhoones kahjurite levikut või hoida nende arvukust kontrolli all. Kuid bioloogilise tõrje puhul tuleb arvestada, et kasuritel kulub vähemalt paar nädalat, et end kasvuhoones sisse seada. Tavaliselt ei piisa ühekordsest kasurite levitamisest. Soovitatav on korrata tõrjet iga kahe nädala tagant. Kui kahjureid on palju või nende paljunemiseks väga soodsad tingimused, siis tuleks tõrjet korrata lausa üle nädala.
Kahjurite varajaseks avastamiseks on soovitatav kasutada liimpüüniseid ning kontrollida regulaarselt taimede lehti, eriti alumisi külgi. Liimpüünised tuleks üles riputada kohe, kui kurgitaimed on kasvuhoonesse istutatud.
Kurgi kõige kardetum vaenlane on imepisike kedriklest. Kuna ta ei lenda, siis ei ole tema varajaseks avastamiseks liimpüünistest abi. Ka palja silmaga on teda lehtedelt raske üles leida. Siin võib abiks olla luup. Kõige tõhusam on kedrilesta puhul ennetav tõrje. Soovitatav on kasurid tuua kasvuhoonesse kohe pärast taimede istutamist. Siis on kindel, et tõrjega ei jääda hiljaks. Sest kuigi kahjurit ennast nagu polekski, on tema poolt kurgitaimedele tekitatav kahju tohutu. Eriti kuumade ja kuivade ilmadega paljuneb kedriklest väga kiiresti ja võib kogu kurgisaagi lühikese ajaga hävitada.
Teine väga levinud kahjur on kurgil ripslane. Ka tema puhul on varajane avastamine väga oluline, sest tõrje muudab keeruliseks see, et puuduvad kasurid, kes sööksid ripslase kõiki arengujärke.
Viis kõige levinumat kahjurit
Kedriklest – too röövlest Amblyseius californicus taimedele kohe pärast istutamist. Kui kedriklest on taimedel juba olemas, aga taimed veel ilusad ja ilma võrkudeta, on soovitatav kasutada röövlesta Phytoseiulus persimilis. Hilinenud tõrje ei ole edukas.
Karilased – karilase vastsete tõrjumiseks kurgil on võimalik kasutada kiletiivalisi parasitoide Encarsia formosa ja Eretmocerus eremicus. Parimad tulemused saab, kui kasutada parasitoidi Encarsia formosa (nukkudena) väikeseid koguseid ennetavalt ning korrata tõrjet iga nädala tagant. Ennetavaks tõrjeks saab kasutada ka röövlesta Amblyseius swirskii, kes sööb karilase mune ja nooremaid arengujärke.
Lehetäid – lehetäide bioloogiliseks tõrjeks saab kasutada kiletiivalisi parasitoide Aphidius colemani, Aphidius ervi ja pahksääsklast (Aphidoletes aphidimyza). Samuti kiilassilma (Chrysoperla carnea) vastseid, kes toituvad peaaegu kõikidest lehetäiliikidest. Ka lepatriinu Adalia bipunctata ei ole lehetäi liikide suhtes valiv ning röövtoidulised on nii vastsed kui ka täiskasvanud mardikad.
Ripslased – nii ripslase vastseid kui täiskasvanud isendeid aitavad tõrjuda röövlutikad Orius majusculus ja Orius laevicatus. Vastseid tõrjub ka röövlest Neoseiulus cucumeris. Ripslase nukkude arvukust mullas aitab vähendada röövlest Stratiolaelaps scimitus (end. Hypoaspis miles).
Seenesääse vastsed – juuri kahjustavate seenesääse vastsete tõrjeks saab kasutada nematoode (Steinernema feltiae) ja röövlesta Stratiolaelaps scimitus (end. Hypoaspis miles).
