Saagi ja sööda kvaliteet:
Mis rikub sööda?
Saagi ja sööda kvaliteet tõuseb jutuks igal koristusperioodil, kuid seda enam, mida rohkem on suvel ja sügisel sademeid ja mida hilisemaks jääb kombainimine.
Nimelt on näha ka palja silmaga, et koristuse esimeses pooles on viljad kuldkollased, mis tähendab, et nendel on minimaalselt erinevaid mikroseeni. Mida aeg edasi ja mida rohkem vihma, seda hallimaks ja tumedamaks viljad muutuvad. Värvi muutuse põhjustavad erinevad mikroseened, mida liigiti võib olla mitukümmend. Osadel nendest on elutegevuse jäägid võrdlemisi mürgised. See tähendab seda, et mida hilisem koristus, seda enam on tõenäoline, et viljad on mükotoksiinidest saastunud ning söötmisel peab ettevaatlik olema.
Kvaliteet seinast seina
Nisude kvaliteet on Eestis kõikunud aastati kaunis palju. Näiteks 2015. aastal varuti Baltic Agro poolt 102 tuhat tonni söödanisu ja 230 tuhat tonni toidunisu, mis teeb suheks 1:2,3. Aasta varem oli mõlema kvaliteedidiga nisusid ligikaudu sama palju ning 2013. aastal oli suhteks 1:2,2. Käesoleval aastal on juba septembri alguse seisuga söödanisu enam kui toidunisu. Nüüd sõltub kõik suvinisude koristusaegsetest ilmastikutingimustest. Nisude peamised kvaliteediprobleemid on mahukaal ja langemisarv.
Otrade suurimaks probleemiks on samuti madal mahukaal. Kui eelmisel aastal oli see keskmisena 680 g/l, siis sellel aastal alla 630.
Hernest on kasulik müüa toiduviljana, kuna hinnavahe on suur: ligikaudu 80 EUR/t. Kuid toiduhernel nõutakse ka ühtlast kõrget kvaliteeti ja kaubanduslikku välimust. Suurema niiskusega tekib kauna sisemuses kondentsvesi, mis võib põhjustada kollasele herneterale triipusid ja laikusid. Toidu kvaliteeti see üldjuhul ei halvenda, kuid kaubanduslik välimus on ohus ja ostja taolist väljanägemist ei pruugi aksepteerida. Suurema niiskusega kombainides ning liialt kiiresti kuivatades tuleb müüdava kauba sisse ka palju poolikuid herneteri. Kindlasti on vajalik sorteerimine.
Kaera toiduviljana ostmisel on sellel aastal samuti suurimaks probleemiks mahukaal ja värvus.
Rukki kvaliteedi peamine limiteeriv faktor on langemisarv. Tavaliselt on see enne vihmasid paigas ning mida hilisem kombainimine, seda enam mittesobiv. Viimastel aastatel on tavaliselt ostetud rukki hulgas olnud sööda ja toidurukki kogused võrdsed. Taoliselt ka sellel aastal.
Rapside õlisisaldus on sellel aastal keskmiselt 3% madalam kui eelmisel aastal.
Niiskus soosib seenhaiguste levikut
Viljakoristuseks ebasoodsatel aastatel löövad välja ka sellised seenhaigused, mis tava-aastatel ei ole probleemiks. Näiteks on üks taoline taimehaigus nisu- ja odraterade mustad otsad (inglise keeles black point või black tip).
Põhjustavad seda erinevad patogeensed mikroseened (Alternaria ja Fusarium liigid), mis niisketes oludes saavad soodsad kasvu- ja arengutingimused. Otseselt mükotoksiine tootvateks neid ei peeta, kuid rikutud saab saagi kaubanduslik välimus, negatiivne toime saagile, idanevusele ja linnaste kvaliteedile. Haigustekitajad levivad eostega eelkõige seemnel, mis tähendab, et ohus on eelkõige puhtimata seemnevilja kasutajad. Levivad ka taimejäänustega, mis tähendab, et mitte-künnipõhised tehnoloogiad on enam ohus. Käesoleval aastal oligi kõige enam leitud musta otsaga teri maheviljelejate saagis.
Sellele aastale iseloomulikul jahedal ja vihmasel suvel on meil kasvatatavad teraviljad ja rohusöödad (silod) nakatunud eelkõige fusaariumi perekonda kuuluvate seente poolt produtseeritud toksiinidega. Sageli võib saastumine toimuda mitme mükotoksiini produtseeriva seeneliigiga. Kuna üks seeneliik võib produtseerida erinevaid toksiine ja vastupidi, erinevad seeneliigid ühte ja sama toksiini, ei saa siduda toksiinide esinemist söötades hallitusega. Hallitanud sööt võib küll viidata toksiinide olemasolule, kuid veelgi sagedamini pole toksiinidega tabandunud sööt hallituse tunnustega. Meie kliimas kasvatatud söötadel esineb toksiinidest kõige sagedamini deoksinivalenool (DON), zearalenoon (ZEA) ja fumonisiin B1 (FB1).
Suure zearalenooni sisalduse korral ratsioonis tekivad loomadel sigimisprobleemid. Emasloomadel tekivad suguelundite turse ja hüpertroofia, väheneb luteiniseeriva hormooni ja progesterooni kogus, mis mõjustab emaka kudede struktuuri, looted hukkuvad. Mäletsejalistel tekivad vaginiidid, abordid, viljatus. Mittetiinetel mullikatel suureneb udar.
Deoksinivalenool (sageli nimetatakse ka vomitoksiiniks) on roosa seene Fusarium graminearum poolt produtseeritud mükotoksiin. Selle suure sisalduse korral ratsioonis saab eelkõige kahjustatud organismi immuunsüsteem ja valgu süntees organismis. Koos söötasid tabandunud teiste mükotoksiinidega kutsuvad esile piimatoodangu vähenemise, loomade suremuse suurenemise. Põhjustavad kõhulahtisust ja sooleepiteeli suurenenud errusiooni (isegi verist kõhulahtisust). Deoksinivalenooli sisaldava sööda söötmine samaaegselt zearalenooniga põhjustab lehmadel söömuse vähenemist, piimatoodangu langust, noorloomadel kidurat kasvu ja väikseid kehamassi juurdekasve.
Fumonisiin B1 mõju loomadele tuntakse vähem kui eelnimetatud toksiinide mõju, seepärast ollakse üldiselt seisukohal, et selle toksiini mõju eraldi võetuna pole loomadele suur, küll võib see aga koos teistega suurendada nende toksilist mõju.
Arvestada tuleb sellega, et toksiinide suhtes on tundlikumad suuretoodangulised loomad, kelle ratsioonides on suur jõusööda osatähtsus. Kuna toksiine on võimelised osaliselt lagundama vatsa miroorganismid, eelkõiga algloomad (protozoad), kelle arvukus on tärkliserikka ratsiooni korral vatsas väike (või puuduvad täielikult), kannatavad mürgitusnähtude all eelkõige atsidoossed lehmad.
Määra olulisemad toksiinid
Kuna erinevaid võimalikke toksiine on söötades väga palju ja kõigi nende määramine väga kallis, piirdutakse enamasti antud kasvu- ja säilitustingimustele omaste toksiinide määramisega. Meil kasvatatavate kultuuride korral võiks piirduda enamasti deoksinivalenooli (DON) ja zearalenooni (ZEA) määramisega, kuigi tuleb arvestada, et söötade tabandumise korral esineb nende kõrval kindlasti ka teisi toksiine.
Söötades leiduvad toksiinid on väga püsivad, nende eri töötlemine ei tule praktikas kõne alla, seepärast on vaid kaks arvestatavat võimalust nende mõju vähendamiseks:
- kasutada samaaegselt ratsioonides toksiinidest mitte tabandanud söötasid;
- kasutada toksiinisidujaid.
Tuleb rõhutada, et kumbki nendest võimalustest ei kõrvalda täielikult probleemi, kuid toksiinidega saastunud sööda kasutamiseks muid efektiivsemaid meetodeid veel ei tunta. Toksilise teravilja puhul on osutunud toksiinisidujate kasutamine efektiivsemaks kui toksilise silo puhul. Toksiinisidujaid on otstarbekas segada teraviljajahu sisse juba jahvatamise käigus. See, milliseid ja milliste toksiini kontsentratsioonide korral sidujaid kasutada, tuleks otsustada koos eriala asjatundjatega.
Loe artiklit pollumajandus.ee lehel
Margus Ameerikas, arendusdirektor
Olav Kärt, loomakasvatuse konsultant
oktoober 2016
